Peeter Espak
Huvitav, kas inimesed ikka mäletavad, millise Rail Balticu õigustamise skeemi töötasid meie kuldsete ajudega PR inimesed välja siis, kui oli juba ammu selge, et tasuta õhutranspordiga reisijate või ka kaupade sihtkohta viimine tuleks odavam?
Skeem oli järgmine:
1. Põhja-Jäämeri sulab ära ja põhjapoolus sulab ära ja siis kuna see olla parim laevatee Hiina kaupadele Euroopasse, hakkavat Norra põhjarannikule saabuma massiivsed kogused Hiina kaupa.
2. See imaginaarne Hiina kaup miskipärast aga ei liigu loogilist teed pidi üle Rootsit ja Taanit ühendavate raudteede, vaid sõidab hoopis Helsinkisse.
3. Helsinkist tuleb aga imaginaarne Hiina kaup läbi imaginaarse Tallinn-Helsinki tunneli meile Eestisse ja siis veereb Rail Balticu kaudu Euroopasse.
Sellist skeemi päriselt esitlesidki suhtekorraldajad PR inimesed kui tõelust - ning hurjutasid ja kurjustasid kõikidega, kes selle välja naersid. Selleks ei pea olema orientalist, et aru saada kogu skeemi hullumeelsusest. Ehk jää sulab kliimasoojenemise pärast ära ja siis hiinlased hakkavad tõsimeeli tooma kaupu Skandinaavia põhjaranniku sadamatesse. Sealt liiguvad need kaubad aga kõige ebaloogilisemat teed pidi edasi Helsinkisse, kust ehitatakse merealune tunnel Tallinna - mis oleks maailma kõige kallim ja pikim säärane tunnel ning mis maksaks rohkem, kui kogu Eesti SKP või isegi kaks-kolm.
Hetke komöödiateatrit vaadates jääb aga mulje, et lisaks sellele, et me ei osanud olukorda ära kasutada isegi omaenda regionaalpoliitika arendamiseks - ei saa me suure tõenäosusega ehk üldse mitte midagi muud, kui valmisehitatud viaduktid ja raudteejaamad. Mis jäävad siis monumentidena tulevastele põlvedele meenutama, mis juhtub, kui plaanimajandus ja ideoloogia domineerivad kalkuleerimise ja majandusliku äratasuvuse ees.
Kuidas me siis hakkame nimetama rongijaama, kust ei väljunud mitte ühtegi rongi ja higlaslikke viadukte, kuhu ei tulnud kunagi raudteed?
Unistuste sild? Unelmate jaam? Ehk siis võimalik asendus meil
Huvitav, kas inimesed ikka mäletavad, millise Rail Balticu õigustamise skeemi töötasid meie kuldsete ajudega PR inimesed välja siis, kui oli juba ammu selge, et tasuta õhutranspordiga reisijate või ka kaupade sihtkohta viimine tuleks odavam?
Skeem oli järgmine:
1. Põhja-Jäämeri sulab ära ja põhjapoolus sulab ära ja siis kuna see olla parim laevatee Hiina kaupadele Euroopasse, hakkavat Norra põhjarannikule saabuma massiivsed kogused Hiina kaupa.
2. See imaginaarne Hiina kaup miskipärast aga ei liigu loogilist teed pidi üle Rootsit ja Taanit ühendavate raudteede, vaid sõidab hoopis Helsinkisse.
3. Helsinkist tuleb aga imaginaarne Hiina kaup läbi imaginaarse Tallinn-Helsinki tunneli meile Eestisse ja siis veereb Rail Balticu kaudu Euroopasse.
Sellist skeemi päriselt esitlesidki suhtekorraldajad PR inimesed kui tõelust - ning hurjutasid ja kurjustasid kõikidega, kes selle välja naersid. Selleks ei pea olema orientalist, et aru saada kogu skeemi hullumeelsusest. Ehk jää sulab kliimasoojenemise pärast ära ja siis hiinlased hakkavad tõsimeeli tooma kaupu Skandinaavia põhjaranniku sadamatesse. Sealt liiguvad need kaubad aga kõige ebaloogilisemat teed pidi edasi Helsinkisse, kust ehitatakse merealune tunnel Tallinna - mis oleks maailma kõige kallim ja pikim säärane tunnel ning mis maksaks rohkem, kui kogu Eesti SKP või isegi kaks-kolm.
Hetke komöödiateatrit vaadates jääb aga mulje, et lisaks sellele, et me ei osanud olukorda ära kasutada isegi omaenda regionaalpoliitika arendamiseks - ei saa me suure tõenäosusega ehk üldse mitte midagi muud, kui valmisehitatud viaduktid ja raudteejaamad. Mis jäävad siis monumentidena tulevastele põlvedele meenutama, mis juhtub, kui plaanimajandus ja ideoloogia domineerivad kalkuleerimise ja majandusliku äratasuvuse ees.
Kuidas me siis hakkame nimetama rongijaama, kust ei väljunud mitte ühtegi rongi ja higlaslikke viadukte, kuhu ei tulnud kunagi raudteed?
Unistuste sild? Unelmate jaam? Ehk siis võimalik asendus meil
Peeter Espak
Huvitav, kas inimesed ikka mäletavad, millise Rail Balticu õigustamise skeemi töötasid meie kuldsete ajudega PR inimesed välja siis, kui oli juba ammu selge, et tasuta õhutranspordiga reisijate või ka kaupade sihtkohta viimine tuleks odavam?
Skeem oli järgmine:
1. Põhja-Jäämeri sulab ära ja põhjapoolus sulab ära ja siis kuna see olla parim laevatee Hiina kaupadele Euroopasse, hakkavat Norra põhjarannikule saabuma massiivsed kogused Hiina kaupa.
2. See imaginaarne Hiina kaup miskipärast aga ei liigu loogilist teed pidi üle Rootsit ja Taanit ühendavate raudteede, vaid sõidab hoopis Helsinkisse.
3. Helsinkist tuleb aga imaginaarne Hiina kaup läbi imaginaarse Tallinn-Helsinki tunneli meile Eestisse ja siis veereb Rail Balticu kaudu Euroopasse.
Sellist skeemi päriselt esitlesidki suhtekorraldajad PR inimesed kui tõelust - ning hurjutasid ja kurjustasid kõikidega, kes selle välja naersid. Selleks ei pea olema orientalist, et aru saada kogu skeemi hullumeelsusest. Ehk jää sulab kliimasoojenemise pärast ära ja siis hiinlased hakkavad tõsimeeli tooma kaupu Skandinaavia põhjaranniku sadamatesse. Sealt liiguvad need kaubad aga kõige ebaloogilisemat teed pidi edasi Helsinkisse, kust ehitatakse merealune tunnel Tallinna - mis oleks maailma kõige kallim ja pikim säärane tunnel ning mis maksaks rohkem, kui kogu Eesti SKP või isegi kaks-kolm.
Hetke komöödiateatrit vaadates jääb aga mulje, et lisaks sellele, et me ei osanud olukorda ära kasutada isegi omaenda regionaalpoliitika arendamiseks - ei saa me suure tõenäosusega ehk üldse mitte midagi muud, kui valmisehitatud viaduktid ja raudteejaamad. Mis jäävad siis monumentidena tulevastele põlvedele meenutama, mis juhtub, kui plaanimajandus ja ideoloogia domineerivad kalkuleerimise ja majandusliku äratasuvuse ees.
Kuidas me siis hakkame nimetama rongijaama, kust ei väljunud mitte ühtegi rongi ja higlaslikke viadukte, kuhu ei tulnud kunagi raudteed?
Unistuste sild? Unelmate jaam? Ehk siis võimalik asendus meil
0 Comments
0 Shares