Veiko Vihuri
3 h tagasi
·
Lugesin ERRi portaalist peapiiskop Viilma kriitilist arvamuslugu obstruktsionismi kohta. Ta käsitleb obstruktsionismi vastastikkuse käitumisjoonena, kuid pigemini kritiseerib teravamalt võimulolijaid, kellel lasub ka suurem vastutus.
Pean siiski lisama, et riigikogu töö takistamine on praeguses olukorras täiesti õigustatud ja peab jätkuma, kuni pill on lõhki. Valedel põhinev ebalegitiimne süsteem peabki kokku jooksma.
1. Valimistulemusi võltsiti ja see muudab praeguse riigikogu ja selle otsused ebalegitiimseks.
2. Sellest tulenevalt on ebalegitiimne ka praegune valitsus ja selle poliitikad.
3. Arvestades, et Eesti Vabariigi põhiseadust on ignoreeritud juba pikemat aega, on ebalegitiimseks muutumas kogu praegune režiim, mis väidab end olevat Eesti Vabariik.
4. Sisuliselt on ebalegitiimseks muutunud kogu Eesti formaalselt demokraatlik riigikord, sest kui pole ausaid valimisi, ei saa olla ka legitiimset demokraatiat.
Mõistagi on iseküsimus, mida selle teadmisega peale hakata. Eesti NSV-l puudus igasugune demokraatlik ja õiguslik legitiimsus; ometi kestis ENSV üle poole sajandi: 1940–1991. Pea terve ühiskond mängis kaasa mängu, justkui oleks meil tõeline sotsialistlik rahvademokraatia. Režiimi püsimise tagas tegelikult Nõukogude Liidu repressiivaparaat. Relvastatud metsavennad saadi lõpuks kätte ja üksikud dissidendid pandi kinni. Ja kõik oli justkui õige.
Mida siis teha? Esimene samm seadusliku riigikorra taastamise poole oleksid vabad ja ausad, kontrollitavad valimised ilma elektroonilise hääletamiseta. Sealt edasi tuleks järk-järgult restaureerida kogu 1992. aasta põhiseaduslik kord, mis on aastate jooksul erinevate, näiliselt õiguspäraste otsustega osavalt tühistatud.
On mõeldav ka uue põhiseaduse väljatöötamine ning vastuvõtmine ausal ja vabal rahvahääletusel ilma e-hääletuseta. Seejärel saaks juba käivitada uues põhiseaduses ette nähtud riigiorganid. See on siiski palju ebareaalsem variant kui ausate ja vabade riigikogu valimiste läbiviimine.
Asi ei ole mitte niivõrd halvas poliitilises kultuuris, mida kritiseerivad Viilma ja paljud teised, vaid pigem usalduse kadumises Eesti poliitilise eliidi valeliku, täiesti moraalivaba ja oportunistliku võimukasutuse vastu, mis on kestnud aastakümneid ja kulmineerunud eriti viimastel aastatel. Selles olukorras on vabad ja ausad, kõigi poolt vabalt tunnustatud valimised tegelikult ainus viis, kuidas jõuda uuesti ühiskondlikule kokkuleppele.
Kuid just seetõttu ei olegi mul erilist lootust, et ühiskonda lõhestavast vastasseisust saadakse üle. Tegelikult nendib seda ka Viilma: „Kui vigade tegemisest saab muster, neid enam vigadeks ei peeta, eksimusi ei tunnistata, rikkumisi eitatakse, sest nii on isiklikult kasulikum, kukub väärtustel põhinev ühiskonnakorraldus kokku.“
Praegu püüavad nii mõnedki ülespuhutult moraali lugeda: riigikogu peab saama tööd teha, poliitiline kultuur peab paranema! Tegelikult mõeldakse sellega, et ühiskonna revolutsioonilise avangardi ettevõtmiste takistamine peab lõppema. Kuid sellel avangardil puudub demokraatlik legitiimsus; tema poliitilised plaanid oleksid ausatel valimistel ja referendumitel iga kord lüüa saanud.
Kordan üle: valimiste võltsimine muudab kogu demokraatliku korra ebalegitiimseks. See, et praeguseks on tõendid hävitatud (sisuliselt ju üle kontrollida nagunii ei lastud), ei tähenda, et võltsimist ei toimunud või et riigikogu ja valitsus oleksid legitiimsed. Nad on täpipealt sama legitiimsed kui Eesti NSV Ülemnõukogu ja ENSV ministrite nõukogu.
De facto võib mõnda aega nii olla, et kel jõud, sel õigus; de jure – mitte iialgi.
3 h tagasi
·
Lugesin ERRi portaalist peapiiskop Viilma kriitilist arvamuslugu obstruktsionismi kohta. Ta käsitleb obstruktsionismi vastastikkuse käitumisjoonena, kuid pigemini kritiseerib teravamalt võimulolijaid, kellel lasub ka suurem vastutus.
Pean siiski lisama, et riigikogu töö takistamine on praeguses olukorras täiesti õigustatud ja peab jätkuma, kuni pill on lõhki. Valedel põhinev ebalegitiimne süsteem peabki kokku jooksma.
1. Valimistulemusi võltsiti ja see muudab praeguse riigikogu ja selle otsused ebalegitiimseks.
2. Sellest tulenevalt on ebalegitiimne ka praegune valitsus ja selle poliitikad.
3. Arvestades, et Eesti Vabariigi põhiseadust on ignoreeritud juba pikemat aega, on ebalegitiimseks muutumas kogu praegune režiim, mis väidab end olevat Eesti Vabariik.
4. Sisuliselt on ebalegitiimseks muutunud kogu Eesti formaalselt demokraatlik riigikord, sest kui pole ausaid valimisi, ei saa olla ka legitiimset demokraatiat.
Mõistagi on iseküsimus, mida selle teadmisega peale hakata. Eesti NSV-l puudus igasugune demokraatlik ja õiguslik legitiimsus; ometi kestis ENSV üle poole sajandi: 1940–1991. Pea terve ühiskond mängis kaasa mängu, justkui oleks meil tõeline sotsialistlik rahvademokraatia. Režiimi püsimise tagas tegelikult Nõukogude Liidu repressiivaparaat. Relvastatud metsavennad saadi lõpuks kätte ja üksikud dissidendid pandi kinni. Ja kõik oli justkui õige.
Mida siis teha? Esimene samm seadusliku riigikorra taastamise poole oleksid vabad ja ausad, kontrollitavad valimised ilma elektroonilise hääletamiseta. Sealt edasi tuleks järk-järgult restaureerida kogu 1992. aasta põhiseaduslik kord, mis on aastate jooksul erinevate, näiliselt õiguspäraste otsustega osavalt tühistatud.
On mõeldav ka uue põhiseaduse väljatöötamine ning vastuvõtmine ausal ja vabal rahvahääletusel ilma e-hääletuseta. Seejärel saaks juba käivitada uues põhiseaduses ette nähtud riigiorganid. See on siiski palju ebareaalsem variant kui ausate ja vabade riigikogu valimiste läbiviimine.
Asi ei ole mitte niivõrd halvas poliitilises kultuuris, mida kritiseerivad Viilma ja paljud teised, vaid pigem usalduse kadumises Eesti poliitilise eliidi valeliku, täiesti moraalivaba ja oportunistliku võimukasutuse vastu, mis on kestnud aastakümneid ja kulmineerunud eriti viimastel aastatel. Selles olukorras on vabad ja ausad, kõigi poolt vabalt tunnustatud valimised tegelikult ainus viis, kuidas jõuda uuesti ühiskondlikule kokkuleppele.
Kuid just seetõttu ei olegi mul erilist lootust, et ühiskonda lõhestavast vastasseisust saadakse üle. Tegelikult nendib seda ka Viilma: „Kui vigade tegemisest saab muster, neid enam vigadeks ei peeta, eksimusi ei tunnistata, rikkumisi eitatakse, sest nii on isiklikult kasulikum, kukub väärtustel põhinev ühiskonnakorraldus kokku.“
Praegu püüavad nii mõnedki ülespuhutult moraali lugeda: riigikogu peab saama tööd teha, poliitiline kultuur peab paranema! Tegelikult mõeldakse sellega, et ühiskonna revolutsioonilise avangardi ettevõtmiste takistamine peab lõppema. Kuid sellel avangardil puudub demokraatlik legitiimsus; tema poliitilised plaanid oleksid ausatel valimistel ja referendumitel iga kord lüüa saanud.
Kordan üle: valimiste võltsimine muudab kogu demokraatliku korra ebalegitiimseks. See, et praeguseks on tõendid hävitatud (sisuliselt ju üle kontrollida nagunii ei lastud), ei tähenda, et võltsimist ei toimunud või et riigikogu ja valitsus oleksid legitiimsed. Nad on täpipealt sama legitiimsed kui Eesti NSV Ülemnõukogu ja ENSV ministrite nõukogu.
De facto võib mõnda aega nii olla, et kel jõud, sel õigus; de jure – mitte iialgi.
Veiko Vihuri
3 h tagasi
·
Lugesin ERRi portaalist peapiiskop Viilma kriitilist arvamuslugu obstruktsionismi kohta. Ta käsitleb obstruktsionismi vastastikkuse käitumisjoonena, kuid pigemini kritiseerib teravamalt võimulolijaid, kellel lasub ka suurem vastutus.
Pean siiski lisama, et riigikogu töö takistamine on praeguses olukorras täiesti õigustatud ja peab jätkuma, kuni pill on lõhki. Valedel põhinev ebalegitiimne süsteem peabki kokku jooksma.
1. Valimistulemusi võltsiti ja see muudab praeguse riigikogu ja selle otsused ebalegitiimseks.
2. Sellest tulenevalt on ebalegitiimne ka praegune valitsus ja selle poliitikad.
3. Arvestades, et Eesti Vabariigi põhiseadust on ignoreeritud juba pikemat aega, on ebalegitiimseks muutumas kogu praegune režiim, mis väidab end olevat Eesti Vabariik.
4. Sisuliselt on ebalegitiimseks muutunud kogu Eesti formaalselt demokraatlik riigikord, sest kui pole ausaid valimisi, ei saa olla ka legitiimset demokraatiat.
Mõistagi on iseküsimus, mida selle teadmisega peale hakata. Eesti NSV-l puudus igasugune demokraatlik ja õiguslik legitiimsus; ometi kestis ENSV üle poole sajandi: 1940–1991. Pea terve ühiskond mängis kaasa mängu, justkui oleks meil tõeline sotsialistlik rahvademokraatia. Režiimi püsimise tagas tegelikult Nõukogude Liidu repressiivaparaat. Relvastatud metsavennad saadi lõpuks kätte ja üksikud dissidendid pandi kinni. Ja kõik oli justkui õige.
Mida siis teha? Esimene samm seadusliku riigikorra taastamise poole oleksid vabad ja ausad, kontrollitavad valimised ilma elektroonilise hääletamiseta. Sealt edasi tuleks järk-järgult restaureerida kogu 1992. aasta põhiseaduslik kord, mis on aastate jooksul erinevate, näiliselt õiguspäraste otsustega osavalt tühistatud.
On mõeldav ka uue põhiseaduse väljatöötamine ning vastuvõtmine ausal ja vabal rahvahääletusel ilma e-hääletuseta. Seejärel saaks juba käivitada uues põhiseaduses ette nähtud riigiorganid. See on siiski palju ebareaalsem variant kui ausate ja vabade riigikogu valimiste läbiviimine.
Asi ei ole mitte niivõrd halvas poliitilises kultuuris, mida kritiseerivad Viilma ja paljud teised, vaid pigem usalduse kadumises Eesti poliitilise eliidi valeliku, täiesti moraalivaba ja oportunistliku võimukasutuse vastu, mis on kestnud aastakümneid ja kulmineerunud eriti viimastel aastatel. Selles olukorras on vabad ja ausad, kõigi poolt vabalt tunnustatud valimised tegelikult ainus viis, kuidas jõuda uuesti ühiskondlikule kokkuleppele.
Kuid just seetõttu ei olegi mul erilist lootust, et ühiskonda lõhestavast vastasseisust saadakse üle. Tegelikult nendib seda ka Viilma: „Kui vigade tegemisest saab muster, neid enam vigadeks ei peeta, eksimusi ei tunnistata, rikkumisi eitatakse, sest nii on isiklikult kasulikum, kukub väärtustel põhinev ühiskonnakorraldus kokku.“
Praegu püüavad nii mõnedki ülespuhutult moraali lugeda: riigikogu peab saama tööd teha, poliitiline kultuur peab paranema! Tegelikult mõeldakse sellega, et ühiskonna revolutsioonilise avangardi ettevõtmiste takistamine peab lõppema. Kuid sellel avangardil puudub demokraatlik legitiimsus; tema poliitilised plaanid oleksid ausatel valimistel ja referendumitel iga kord lüüa saanud.
Kordan üle: valimiste võltsimine muudab kogu demokraatliku korra ebalegitiimseks. See, et praeguseks on tõendid hävitatud (sisuliselt ju üle kontrollida nagunii ei lastud), ei tähenda, et võltsimist ei toimunud või et riigikogu ja valitsus oleksid legitiimsed. Nad on täpipealt sama legitiimsed kui Eesti NSV Ülemnõukogu ja ENSV ministrite nõukogu.
De facto võib mõnda aega nii olla, et kel jõud, sel õigus; de jure – mitte iialgi.
0 Comments
0 Shares